Suurettevõtjad vajavad veenvat hääletoru

Üksteise võidu palgatõusumudeleid välja pakkuvad parteid unustavad tõsiasja, et palka ei tõsta mitte poliitikud, vaid ettevõtjad.Selle asemel, et pingutada olemasoleva rikkuse ümberjagamise mudelite leiutamise nimel, peaksid erakonnad mõtlema sellele, kuidas rikkust suurendada. Rikkust luua ja suurendada saavad ühiskonnas ainult ettevõtjad. Senimaani pole ükski poliitiline partei katsetki teinud ettevõtjaid kõnetada, rääkimata tõsiselt võetavatest ettepanekutest, kuidas Eesti ettevõtluskeskkonda parandada.Võimulolevad parteid arvavad enesekindlalt, et see on niigi hea küllalt, ning suhtuvad üleolevalt ettevõtjate pikema aja jooksul kogunenud rahulolematusse. Üks kõnekas näide selle kohta on sotsiaaldemokraatide juhi Sven Mikseri esinemine Äriplaanil, kus ta väitis, et ettevõtjatel on aeg mugavustsoonist välja tulla.Mitmedki ettevõtjad pidasid seda illustratsiooniks, kuidas võimupartei juhil puudub igasugune reaalne kontakt ettevõtjatega. Reformierakondlasest rahandusministri Jürgen Ligi viimastest „pärlitest“ võib ette tuua „Palvekirju pole riigile vaja“, mis käis kaubandus-tööstuskoja ettepaneku kohta pidada seadusemuudatuste algatamisel silmas maksukeskkonna paremat ettenähtavust.Alalhoidlikud ettevõtjad. Samas on ka ettevõtjad ise sageli passiivsed ühiskondlikes debattides osalemisel. Nimekad ettevõtjad, kelle arvamusel oleks kaalu ja kõlapinda, eelistavad põhimõttelistest diskussioonidest kõrvale jääda, tuues ettekäändeks kas ajapuudust või soovimatust poliitikutega jageleda. Tegelikuks teravatest sõnavõttudest hoidumise põhjuseks on sageli aga hoopis soov hoida poliitikutega kulisside taga häid suhteid, mida oma arvamuse väljaütlemine võiks rikkuda. Tihtipeale eelistatakse pigem asju ajada avalikkuse eest varjatult. Kui kas või mõnigi ettevõtja ajaks oma asja Varro Vooglaiuga võrreldavas „tões ja vaimus“, siis tõuseks ettevõtlusega seotud teemad avaliku debati keskmesse. Praegu nad seda ei ole, ja see on ka suurettevõtjate endi omakasupüüdliku alalhoidlikkuse süü.Äriplaanil tegi Heiti Hääl naljaga pooleks ettepaneku korraldada ettevõtjate streik: tööandjad ei anna tööd ja ettevõtjad ei võta midagi ette. Nali jäi naljaks. Tegelikult on streigiidee ka tõsisemalt õhus olnud, aga ometi teoks tegemata jäänud. Soovimatusest poliitikutega suhteid rikkuda eelistasid suurettevõtjad ennast plaanituga mitte siduda.Palgatõstmise poliitiline debatt puudutab iseenesest ühiskonnas olulist probleemi, aga läheneb sellele valest otsast. Indrek Neiveltil on tõenäoliselt õigus, kui ta ütleb, et juba nelja aasta pärast ei leia tööandjad alla 1000eurose palgaga tööjõudu. Aga see ei sünni mitte poliitikute pingutuste tulemusena, vaid tööjõuturu loomuliku arengu korras.Kaudselt on ometi ka Mikseril õigus. Ettevõtjad on tõepoolest mugavustsoonis, aga mitte ettevõtjatena, vaid ühiskondlikus debatis osalejatena, parteide partneritena. Suurettevõtjatel oleks hakata aeg mõistma, et avalikku toetust oma ideedele ja taotlustele on võimalik saavutada nimelt avalikus ruumis peetava debati kaudu, oma arvamust selgelt välja öeldes ja põhjendades. Seega on suurettevõtjatel endil väga palju ära teha selleks, et neid mõistetaks. Võita oleks sellest kogu ühiskonnal, sest kui ettevõtja käsi käib paremini, siis suureneb kõigi ühiskonna liikmete heaolu. Paraneks ka ettevõtjate maine, mille kehvuse üle ettevõtjad kurdavad.